Mo issama on minno arm

Emajõe Ööbik, 1867

Mo issama on minno arm,Kel süddant annud ma,Sull' laulan ma, mo üllem õn,Mo õitsew Eestima!So wallo süddames mul keeb,So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb,Mo issama!

Mo issama on minno arm.Ei tedda jätta ma,Ja peaks sadda surma maSepärrast surrema!Kas laimab wõera kaddedus,Sa siiski ellad süddames,Mo issama!

Mo issama on minno arm,Ja tahhan puhkada,So rüppe heidan unnele,Mo pühha Eestima!So linnud und mull' laulawad,Mo põrmust lilled õitsetad,Mo issama!

From Emajõe Ööbik (1867), via the Estonian Wikisource transcription. The first edition's spelling is kept; today it is written 'Mu isamaa on minu arm'.

Public domainThis poem is in the public domain. You may read it, copy it, recite it and publish it without asking anyone.